Oo mu Jumal, Kolmainsus, keda ma kummardan, aita mul täielikult unustada iseend, et võiksin püsida Sinus, liikumatult ja raugelt, nagu oleks mu hing juba igavikus. Et miski ei häiriks mu rahu ega lahutaks mind Sinust, oo Muutumatus, vaid et iga minut kannaks mind üha sügavamale Sinu Saladusse. Vaigista mu hinge, tee sellest endale taevas, oma armastatud eluase ja oma puhkepaik. Et ma ei jätaks Sind seal iialgi üksi, vaid oleksin tervenisti kohal, täielikult ärkvel oma usus, täis imetlust, täielikult andunud Sinu loovale tegutsemisele.

Oo mu armas Kristus, armastuse pärast risti löödud, ma tahaksin olla Sinu südame abikaasa; tahaksin katta Sind auga, tahaksin Sind armastada ... kuni suren! Kuid ma tunnen oma jõuetust ja palun, et Sa mind “rõivastaksid iseendaga,” ühendaksid mu hinge kõigi oma hingeliigutustega, ümbritseksid mind, tulvaksid minusse, asendaksid mind endaga, et mu elust saaks üksnes Sinu elu sära. Tule minusse Kummardajana, Lepitajana, Päästjana.

Oo igavene Sõna, minu Jumala Sõna, ma tahan kogu elu Sind kuulata, ma tahan olla kõigiti valmis õppima, et õppida Sinult kõike. Siis, läbi kõigi ööde, kõigi tühjuste, kõigi jõuetuste tahan kinnitada pilgu Sinule ja jääda Sinu suurde valgusse. Oo mu armas Täht, lumma mind nii, et ma ei pääseks enam välja Sinu särast.

Oo neelav Tuli, armastuse Vaim, “tule mu üle,” et mu hinges saaks teoks otsekui Sõna lihakssaamine : et ma oleksin Temale teine inimkond, kelles Ta uuendaks kogu oma Saladuse. Ja Sina, Isa, kummardu oma vaese väikese loodud olendi üle, “ole varjuks tema kohal,” näe temas üksnes “Armast Poega, kellest sul on hea meel.”

Oo mu Kolm, mu Kõik, mu Õndsus, lõputu Üksindus, Ääretus, millesse ma ära eksin – annan end Sulle ohvriks. Mata end minusse, et võiksin mattuda Sinusse – oodates, kuni saan Sinu valguses vaadelda Sinu suuruse sügavikku.